Sangaste asub viljakate põldude ja lainjate mäekuplitega, kaunite segametsade ja vaiksete järvedega Lõuna-Eestis. Sangaste on alevik Väikese Emajõe ülejooksul, mida esmaskordselt mainiti nime all Toyvel 1272. aastal. Nimi Sangaste pärineb mõisalt, mis rajati juba 1287. aastal. Ürikutes on nimetatud seda mõisat Schloss Sagnitz, Sangnic, Sangenitz jne. Pärimuse järgi olid nii mõis kui kihelkond saanud oma nime sellest, et kohalikus kabelis oli kord säilitatud reliikviana Kristuse veretilku, millest kihelkond sai nimeks Ecclesia Sanguinis. Seega on Sangaste väga vana ja ajalooline koht. Sangaste alevik hakkas tekkima kiriku ümber olevast külast ehk Kirikukülast. Tolleaegne elu ei erine väga praegusest ning praegused elanikud ei erine palju tol ajal kirjeldatud isikutest.
Sangaste kirik
Katoliku ajast on Sangaste kiriku kohta teada vaid preestri nimed, mõlemad 14.sajandi lõpust. Esimene neist, Johann Fabri nimetab end 1379.a välja antud ürikus Sangaste kirikhärraks. Tema surmaga vabanenud koha käsib paavst Bonifacius IX Riia piiskopil anda 1396.a. Tartu diakonile Johannes Stenbrekelile. Pastorina on töötanud ka murdelise kirikukirjanduse rajaja Joachim Rossihnus (1600-1646).
Sangaste evangeeliumi-luteri usu Püha Andrease kirik on ehitatud maakivist kolmelöövilise ehitisena. Kirik on aegade jooksul palju kannatanud sõdade läbi. 1582. aastal kirik hävitati. 1630.aastal taastati uuesti. Asjatundjate arvamust mööda on ta vaatamata hävingutele ja ümberehitustele säilitanud omaaegse põhiplaani. Taaskordne kiriku mahapõletamine toimus Põhjasõha ajal venelaste poole 1702.a. Selle laastava sõja järel ei suudetud kirikut kohe üles ehitada ning kogudus pidi leppima ajutise puidust “hädakirikuga”. Praegune kirik valmis 1742.a.
Kirikul on lihtne puualtar. Altaripilt “Kristus risti” (“Kolgata”) tehti 600 rubla eest 1883.1. Münchenis. Altari kohal orvas asub kipsist kuju – Kristus ristilööduna. Kantsel on valmistatud 1861.a., see on ilustatud gooti stiilis ornamendiga. Praegune orel on Kuulsate Haanja orelimeistrite vendade Kriisade meistritöö 1924 aastast ja omab kahte manuaali ja 24 registrit. Orel läks maksma 7000 krooni. Kirikukell on kingitud 1894.a. “Nelja härra poolt kihelkonnas” (anonüümselt) ja maksis 200 rubla. Kirikutornist avanevad kaunid vaated Otepää kõrgustikule, Väikese-Emajõe luhale, metsadele ja põldudele.
Sangaste loss
Imepärane loss võlgneb oma olemasolu krahv Friedrich Bergile noorpõlves osaks saanud solvangule. Nimelt olevat ta Inglismaal ühe krahvi tütart kosida püüdes saanud loodetud äiapapalt vastuse: “Mina oma tütart metslasele Venemaalt ei anna!” Kui Sangaste mõisahärra Fr.G.M von Berg pärast oma isa surma 1866.aastal Sangaste mõisa majapidamise üle võttis, elati XVIII sanjandil ehitatud aidahoonet meenutavad härrasmeestemajas. Noor Berg otsustas ehitada uue mõisahoone. Eeskjuks olid talle Inglismaal nähtud lossid. Bergi ideed viis ellu Tallinna arhitekt Otto Pius Hippius. Berg soovis tõelist lossi suurte tubadega ning igal toal pidid olemad erinevad aknad. Ehitustööd kestsid 1874-1881. Algselt oli lossis 99 ruumi, sest 100 ja enam ruumi tohtis olla vais tsaaril. Lossi peasissekäik rõhutab väravatorni, mille all on kaarsambaile tuginev varikoda. Selle ehitamisel on saavutatud omapärane akustiline efekt – ühes nurgas sosinal õeldu on selgesti kuulda vastasnurgas. Lossi maalilise silueti loovad ei kujuga tornid. Treppviilud, ärklid, fassaadi sisse- ja väljaulatuvad osad moodustavad vahelduva, rikkalikult liigendatud hoone.
Sangaste lossipark
Koos lossi ehitusega 1874 algas ümbritseva pargi korrastamine ja metsapargi kujundamine. Projekti peamine autor oli krahv Berg ise. Ta oli veendunud inglise vabakujunduse pargi pooldaja. Tema pojapoeg Rene Bergi sõnul polnud vanaisal plaanis botaanikalabor luua. Ta tahtis vaid kindlaks teha, kas kusagil maailmas on puid, mis Liivimaal paremini kasvaksid kui meie kodumaised puud. See oli eesmärk, mille poole krahv Berg püüdles aastakümnete jooksul. Sangaste mõisaparki on püütud rajada taime geograafilise päritolu printsiibil. Esindatud on Euroopa, Lõuna-Euroopa, Siberi, Põhja-Ameerika ja Eesti osakond. Pargis on hooldatud matka- ja jalutusrajad ning infotahvlid koos pargi kaardiga. Puude tundmiseks on juurde sildid nimetustega. Pargis on loodusuurijad märganud ka mitmeid haruldasi linnuliike.
Sangaste Rukis
Soov tegeleda sihipäraselt sordiaretusega tekkis krahv Bergil Inglismaal sordiaretaja P.Schireffi juures aastatel 1866-1868 praktikal olles. Sellepärast alustaski ta 1868. a algupärase lähtematerjali loomist nii Inglismaalt, Saksamaalt kui Soomest pärit välismaiste sortide hulgast, ent nõrga talvekindluse tõttu ei osutunud ükski nendest sobilikuks.
Berg tegi hulganisti ristamisi mitmete rukkisortide vahel, saades üle 40 risluskombinatisooni ja hinnates neid põldkatsetes mitme aasta vältel. Kuna lahknemise tulemusel olid populatsioonid väga erinevad ja ebaühtlased, valis ta uue, kuigi aeglasema aretusmeetodi – üksiktaimede korduva valiku. Lähtematerjaliks sobis enim Vana-Kuuste mõisast Tartumaalt saadud rukis, mis omakorda oli toodud Oisu mõisast Viljandimaalt. Tõenäoliselt oli tegemist Pobstei rukkiga, sest Oisu mõisa oli 1850.aastate alguses toodud kasvatamiseks rukkiseemet Saksamaalt Probstei maakonnast. Probstei rukist kohaliku maarukkiga kõrvuti kasvatades toimus risttolmnemine, saadud populatsioonist valis krahv pika kõrre ja peaga saagikaid taimi. 1875.aastaks kujunes Eesti oludesse sobiv talvekindel ja suure teraga kohalik populatsioon, mis sai tuntuks kui talirukkisort “Sangaste”.
“Rukkikrahviks” nimetatud Friedrich Georg Magnus von Berg 1875.a loodud talirukkisort “Sangaste” on vanim käesoleval ajal tootmises levinud kultuurrukki sort.
Rukki Maja
1930-ndatel alevik kasvas. Lisandus ka loomaarst, teine äri ja politseinik, kelle abikaasa oli õmbleja. Kunagise loomaarsti maja on ümber ehitatud ja seal asub nüüd Sangaste Rukki Maja. Rukkirestorani ühes osas on veel alles maakivi- ja tellisseinad ning seinal on rõngad, mille külge seoti vanasti hobused. Restorani menüü põhineb Eesti traditsioonidega köögil ning igas toidus on ka natuke rukist ja rukkitooteid kasutatud. Külalistemaja iga tuba on pühendatud Sangastega seotud tuntud inimestele – seal on Reuchide tuba; kirjanik August Gailiti tuba; “Vanemuise” ja “Estonia” teatri näitleja ja laulja Aarne Viisimaa tuba; laulja Friedrich Kuhlbarsi tuba; Kalevi kommivabriku Kawe asutajate vendade Vellnerite tuba jpt.
Väike-Emajõgi
Väike-Emajõgi on siitkandi olulisim vooluveesoon. Restu ja Sangaste kiriku vahel jookseb ta rööbiti maanteega, teges suuri lookeid, et leida soodsat pääsu läbi kingistiku. Org on kord kitsas, kord pisut laiem. Jõgi ise on Sangaste kiriku juurst ligi seitsme meetri laiune. Kevadeti tõuseb Väike Emajõhi üle kallaste, ujutades paiguti üle kogu orundi. Teada on järgmiste kalaliikide esinemine: jõeforell, haug, angerjas, särg, teib, turb, säinas, lepamaim, roosärg, luts, koha, ahven, kiisk.
Sangaste veski
Veski juures asus mõisa nn tööstusala – jahuveski, viinaköök, õlleköök. Vee jõudu ja energiat kasutati targasti ära. Viinatootmine ja selle müük Venemaale oli aga tõeline kullaauk. Tänu sellele mõisad rikkaks saidki ning suudeti ehitada uhkeid losse ja peahooneid. Tõenäoliselt müüdi, nagu kõik toidukaubad, ka õlu Venemaale. Säilinud on foto Schloss Sagnits nimelise õlle sildist. Viinaköök on veel alles, õlleköögist on alles kelder. Veskis toimus aga jagu jahvatamine veel mõned aastad tagasi. Nüüd on veski juures käivitatud elektritootmine ning kavas ka veskihoone renoveerida ning taasavamine töötava veskimuuseumi ning leivaküpsetuskojana.
Sangaste villaveski
Sangaste Villaveskit mainitud kui Villemi villaveskit juba 1796.a. L.A.Mellini kaardil. Kohelike inimeste mälestuste järgi oli ta kuulunud koos ülemise jahuveskiga krahv Bergi karjamõisa valitsejale, kelle vanem tütar Anastasia olevat olnud Jüri Vilmsi abikaasa. Nõukogude ajal kuulus villaveski kohalikule kolhoosile ja töötas jõudumööda kõik need 50 aastat. Sellel ajal kasvas aga ümbrus võssa ja paljud siia juurde kuulunud hooned hävisid. Algselt töötas veski veejõul. Väike-Emajõe hooluhulgad on aga küllaltki heitlikud ning seetõttu ehitati vist 1930. aastate keskel puidust veskihoonele punastest tellistest konku nn. “kuumpeamootori” tarbeks, mis siis, kui veejõudu kasutada ei saanud, veskit käigus hoidis. Kusail 1970. aastate algupoolel asendati “kuumpea” elektrimootoriga ning veejõudu enam ei kasutatud.